esmaspäev, 21. mai 2018

Attention!

Pole jälle tükk aega kirjutanud midagi siin. Elu on kiire ja töine olnud, aega pole lihtsalt jagunud. Väike update aga tuleks teha sündmustest.


Eelmine nädal lõpetasin koolituse mida korraldas Johannes Mihkelsoni koolituskeskus “ kuidas jõuda oma unistuste töökohani “ projekt. Oli vahva ja tore, tutvusin uute erinevate inimestega ja sain uusi teadmisi ja oskusi mida töömaastikul kasutada.

Jõudsin vahepeal oma kallimaga ka kihluda ja käia perekonnaseisuametis ära, et pulmade kuupäev paika panna. Whoop whoop - 11 augustil tulebki siis tähtis päev ja mul on veel loetud kuud ja päevad olla preili Saarman.

Aga mis siis veel. Minu kallis meha tegi ettepaneku mu blogi laiendamiseks. Kui muidu kirjutan elust ja olust siis nüüd laieneb see ka toidukriitika blogiks. Meha arvab, et kuna ma olen üsna hea kokk ise ja me käime ka aegajalt väljas söömas kus oleme saanud igasuguseid huvitavaid roogasid ja üllatusi nii heas kui halvas mõttes siis oleksin ma üsna hea sellest kirjutamises. 

Eelmine nädal võtsime Tartus Sheriff Saloonist süüa kaasa koju minnes. Pilti unustasin teha kahjuks aga selle vea parandan lähiajal kui läheme uuesti sinna. Igastahes minu kanatiivad olid üsna head, nagu esimene kordki, väljaarvatud nende suurus mis oli rohkem tibutiib mitte kanatiib. Eelnevalt kui olen tellinud sealt tiibu siis olid ikka arvestatavad tiivad aga seekord ma oleks pidanud ehk luupi kasutama. Aga noh 5 eurot 10 minitiiva peale polnud nüüd hull rahakaotus aga see koht on minu silmis alla käinud kõvasti. Veel rohkem käis alla peale mehe üle 10 eurose prae karbi avamist. Pisike lihatükike mida menüü nimetas steigiks oli täiesti kuiv ja maitsetu mida päästis ainult väheke kaste mis oli ka sinna karbipõhja poetatud. Kolm kartulit ja pisike osa maisitõlvikust ja mõni tükk paprikat jms jättis mu mehe kõhu igastahes tühjaks. Endal oli ka narr olla, kuna olin mehele eelnevalt kiitnud seda kohta kuigi olen ise ainult tiibu söönud seal mis olid alati ülimalt head olnud. Järgmine kord teen pilti kindlasti, et ka teisi kurssi viia selle koha teenindusega. Üllatav oli selle praega veel see, et kuigi olime ainsad kliendid ja see praad tundus pigem mikrolaineahju valmistusviisil üles soojendatud siis praega läks aega 25 minutit.
2/10st. Kurb.



Aga see selleks, eile käisime mehega Tartus - Pahades Poistes( pahad poisid)  söömas. Võtsime mehega erinevad praed ja jäime täitsa rahule. Meha praad oli Sheriffi omaga võrreldes pea kolm korda suurem ja hinnalt pea kolm eurot odavam. Meest häiris veidi ainult liha piprasus aga kogu gemüüse koos oli see üllatavalt hea siiski.



Minu praad oli lihtsalt väga hea kooslusega ja väga maitsekas ja mahlane. Oleksin tahtnud veel teist ja kolmandatki aga vaevalt ma oleks jaksanud teist süüa pärast. Liha oli väga hästi maitsestatud ja mõnusalt suus sulav, kooresed kartulid sobisid nagu valatult kokku lihapalmikuga. Ainus asi mis mind häiris oli, et tomatid olid grillimata, mis eelnevalt kui olen seal seda sama praadi söönud on alati grillitud olnud, aga see ei vii selle koha hinnangut mitte grammigi minu silmis siiski alla.




Mõlema praed ja kaks õlut läksid kokku 25,50 eurot mis sellise kord nädalas väljaskäimise peale on üsna väike summa kui arvestada, et praed olid korralikud ja maitsvad.

9/10 st kuna alati saab ka veel paremini :))  

kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Pakume tööd!!! 😁

Miks ei suuda inimesed, kes sotsiaalmeedias töökuulutusi üles panevad, kirja panna vajalikku informatsiooni?
Tihti peale jääb silma facebookis sellised tööpakkumised kus on kirjas enamvähem piirkond nagu näiteks Tartu kesklinn, tööajad ja info kuhu cv saata või number kuhu helistada ning amet mida pakutakse. Aga mida pole on kõik ülejäänud informatsioon mille peale ma üldse mõtleks kas kandideerida.


Miks ei ole kirjas firma nime näiteks? Miks pole tööülesandeid kirja pandud? Pakutakse kohta sekretärile aga pole kirjas mida oskama peab üldse? Kas pean ainult telefoni ja arvuti teel inimestega rääkima või pean ka excelit kasutama ja raamatupidaja olema? Kas on vaja kogemusi või ainult haridust? Palju palka üldse pakutakse? See kas ma kandideerin ikka sõltub palgast kõige rohkem. Mul ei tasu ju 3 eurot tunnis töötada kuskil kui mul läheb see palk ainult üüri alla juba puhtalt. Ja kui on kirjas vajalik info, siis me hoiame kõigi aega kokku sellega, et inimene ei tule töövestlusele avastades alles seal palganumbri ning mõeldes siis, et ei ela selle palgaga ära ning keeldub kohast.

Teine mõte selle vähese infoga pakkumistes on see, et enne vestlust on kole keeruline end ette valmistada kui ei tea kuhu sa üldse kandideerid. Olles ise käinud paljudel vestlustel siis küsitakse tihti peale küsimusi mis on seotud antud firma tööpakkumisega, et kas ma tean seda firmat ja mida see firma teeb jne. Aga alles vestlusel kuulda firma nime siis minul näiteks tõmbab mõtte lukku, hakkan alles mõtlema mida ma tean ja kuidas ja töövestlus muutub rohkem ebameeldiva esimese pimekohtingu moodi. Vaikushetked, kokutamine..  Ilmselt ma saan sinna tööle kui ma olen nagu kuu pealt kukkunud ja ilma ettevalmistuseta :D.

Tööpakkumised ei ole RIIGISALADUS. Elementaarne info peaks olema potensiaalsete kandidaatide jaoks avalik. Ja seda igalpool. Nii facebookis kui ka cvkeskuses ja mujal tööpakkumiste lehekülgedel. Väga paljud tööpakkumised mida aasta jooksul silmanud olen, ilmuvad ikka ja jälle netiavarustesse, mis näitab seda, et nende ettevalmistus kui ka kandidaatide ettevalmistus on olnud puudulik ja seda ilmselt nende endi süül kuna nad ei suuda või ei taha jagada tööpakkumise kohta piisavalt infot. Ja sellega kaasnevad ebasobivad kandidaadid.

Milleks elu nii keeruliseks ajada?

Jutu lõpuks siis üks mõte veel nende pakkumiste kohta. Kui mina või keegi teine kandideerib teie pakutud kohta ja pakkumisel pole kirjas, et kui valituks ei osutu siis vastust ei tule teilt, siis palun võtke see paar sekundit aega, et saata see mõne sõnaline lause :” teavitame teie, et te ei osutud seekord meie valitud kandidaadiks” ja vähemalt inimene ei pea ootama elementaarse viisakuse puudumise pärast.

Ühe(paari)sõnaga. Tehke oma tööd korrektselt ja leiate ka paremad kandidaadid oma pakutud kohtadele.  :) 

reede, 5. jaanuar 2018

What really grinds my gears...

Et siis.. 2017 aasta on läbi ja mõtlesin, et räägin asjadest mis mulle silma jäid ja isegi ehk ärritasid. Öeldakse küll, et igalühel on õigus oma arvamusele, aga…


  1. Internetis/Facebookis ringi tsillides satun ikka aegajalt mõnda uudist või “võimast” postitust lugema, mille all käib tugev arutelu. Mitte antud teema kohta vaid vaieldakse inimeste arvamuste üle, kellel rohkem õigus on nüüd ja kes üldse peaks suu kinni hoidma, kuna ilmselt on ta sündinud ajuhälbega, ega tea sittagi sellest milline on elu kaitseväes või kas see poliitik on nüüd hea või halb.
  2. Igasugustes ‘Märgatud:’ gruppides on meil professionaalsed parkimis tuumafüüsikud, kes arvestavad iga millimeetri mis on viltu või mööda pargitud, teevad sellest autost koos numbrimärgiga pildi, lisavad antud pildi internetti sõimates auto omanikku samas - idioodiks, abordijäänuseks, jne. Why tho?
  3. Teine grupp inimesi samasugustes gruppides on sarimärkajad. Märkavad mehi, naisi, noori ja vanu kellele nad ligi ei julgenud minna ega ise tutvust teha ning postitavad ülitäpse kirjelduse riietuse värvist ja ka firmast ning üldiselt inimese välimusest lootes, et nüüd see blond 20ndates neiu kes kandis H&Mi sinist mantlit ja DKNY teksasid, ülepõlve musta värvi Mustangi saabastega ja rääkis telefoniga samal ajal ning ei pannud tähele kuidas tutvuda tahtnud inimene selja tagant teda piidles nagu viimane pervert joogakeskuse vannitoa ukse taga, temaga ühendust võtab ja tutvub ja ehk ka abiellub. Weird…
  4. Viimase aasta populaarsem ala on aga.. *trummipõrin* laivitajad. Jep. Laivitajad, laiverid, vms. Inimesed siis olenemata vanusest, sest no piiri pole vanusel ilmselt enam, liituvad igast gruppidega nagu “eestlaste kolmnurk” ja “eestlaste livestream “vms ja siis laivitavad, vahel terve päev otsa ja ka öö. Kes joob ja suitsetab, kes lihtsalt paljalt kelpsleb ringi ja kes lihtsalt ajab sellist juttu, et tekib kahtlus igasuguse intelligentsi leidmise osas. Ofc, inimeste enda asi mis teevad, aga avalikult ise end häbistada ja pärast selle peale draamat teha on iseenda lollus. Whatever..
  5. Tehnoloogia arenguga ja inimeste arenguga on tekkinud hästi palju ostu ja müügigruppe kus siis müüakse põhimõtteliselt kõike mida hing ihaldab. Aga kas tõesti inimesed on nii laisaks jäänud, et enam ei suuda isegi poodi minna? Olgu, saan aru, et mõni asi on odavam kellegi kaudu netist osta, aga nt lõhnaõli.. Enamus odavad lõhnaõlid on knockoffid, replikad, ja võid saada täis jama, kuigi lootsid saad originaal Paco Rabanne lõhna 20€ mis poes maksab küll ehk 50€ ja siis kui su lõhn kohale jõuab, siis tekivad probleemid. Küll on kork vale, küll on lõhnabukett veider ja sada muud häda. God damn it, minge poodi ja ostke sealt, saate vähemalt originaali ja saate ise veenduda, et sobib toode ikka teile.
  6. Kainekad Tartus või Tallinnas või kus iganes linnas. Enamusel jube uhked autod üldiselt, tekib tunne, et tööl nad ei käi ja üritavad oma fancypancy autot ülal pidada kainekana sõites ja samas litsentseerimata alkoholi müüa klientidele olenemata nende vanusest ja küsivad hinge hinda võrreldes taksodega. Põhjus siis, et auto on kallis, kütet kulub 10-15l/100le, õli kulub, remontima peab ka ise ja kuna just panid 2000W kõllid sisse ja USBiga võimalik kliendil oma lutsu laadida siis küsiks 2km pikkuse maa sõidu eest nt 7-10eurot. Seems legit.
  7. Kainekate gruppides on ka laiskasid inimesi väga palju. Keset päeva küsitakse kas keegi tooks nüüd siit või sealt süüa ja palju maksab jne. Mis sest, et Woldiga tellides on kohaletoimetus kulu 1,9-5 eurot ja kainekaga 5-10 eurot. Sama jutt suitsu ja alkoholi puhul. Inimene soovib alkoholi või suitsu otse ukse ette, selle asemel, et end veidikenegi liigutada ja ise poodi minna. Raha hoiab ka kokku nii ja liigutamine ja värske õhk tuleb alati kasuks.


Igastahes, rohkem ei julgegi kirjutada kuna ilmselt jälgides punkti number 1 leidub inimesi, kes ei suuda minu arvamust aksepteerida, et see mul on ja ma peaks ilmselt vait jääma ja end oksa tõmbama :D

pühapäev, 26. november 2017

Hammer time.

Ma ei tea kas ma olen ainus, kes seda täheldanud on aga viimasel ajal on silma hakanud kuidas aina enam naisi end eksponeerivad peaaegu alasti. Kaasas jookseb alati tekst- keda kiusati kooli ajal ; kellel oli akne nooruse ajal; kes oli paks ennem ja kaotas *suvaline number* kilosid ja sai mega bikiini beibeks ja kes räägib lihtsalt minevikust kuidas oli outsider ja introvert ja muud sellist. Ja siis tuleb pikk-pikk monoloog sellest, kuidas inimene peab oma keha armastama ja mitte arvama, et oled kole või paks või liiga peenike vms. Aga kas seal juures peab siis motiveeriva kõne pidaja end poolalasti kakkuma? Või olen ma loll ja ei saa aru lihtsalt, et see ongi normaalne ja naised peaks lehvitama tissidega mööda netiavarusi?
*Shout out to women who stay classy with clothes on*



Milleks on vaja näidata end igale matsile kogu maailmas kes vahivad ja ootavad kuni su instasse järgmine nibuaimdustega ja cameltoega pilt ilmub? Okei, ma saan aru, et olete uhked kui ilusad ja trimmis te olete aga jutt sealjuures kuidas tuleb keha armastada ja nutujoru koolikiusamisest või nahaprobleemidest näitab ainult seda, et sul on madal enesehinnang mida sa üritad nüüd toita südamete ja laikide näol, et kõik ikka näeksid ja kaasa noogutaksid.

Võibolla ma olen vanamoeline. Kuigi olen alles 25 aastat vana, arvan ma siiski, et see pornograafia mida endast arust motiveerijad ja lifestyle blogijad või lihtsalt instastaarid liputavad internetiavarustes, ei ole ilus, ega väärikas, ega ka kuidagi moodi motiveeriv. Motiveerib noori tüdrukuid ehk rohkem alastavaid pilte endast üles panema ja pärast on probleemid kui mõni liiga julgeks läheb ja oma 30le boyfriendile alasti pilte saatnud on ja need avalikuks tulnud on. Mis sest, et see pilt mis sa instas eile panid ongi peaaegu kui riieteta.

Ja juhuks kui keegi arvab mu jutu peale, et ma olen kade, et ise nii ilus ja beib pole ja ei saa või ei taha endast selliseid pilte panna siis pean kahjuks kurvastama teid, et ma ei paneks isegi siis selliseid pilte endast üles kui keegi mulle miljoneid maksaks ja kui mul oleks keha kui jumalannal.

Keha on siiski püha minu jaoks ja näidata igat kumerust ja nibukontuuri jms privaatseid osi on asi mida ei peaks lehvitama igaühele. Mis järgmine level on kui juba igasugune privaatsus oma kehale kadunud on? Hakkame järgmise trendina oma kehavedelikke üles riputama internetti? Või günekoloogilise läbivaatuse fotosid?

Mul on ääretult kurb meel nende naiste üle kes oma kehaga nii öelda feimi otsivad. Jutt mis suust tuleb pole just eriline asi aga pilt juures siis ikka followereid jagub, keda enamjaolt see pikk stoori su sitast lapsepõlvest isegi ei huvita., 

reede, 21. juuli 2017

Rekaga reisil.

Käisin mehega kuu alguses rekaga tripil - Läti, Leedu, Poola, Sloveenia, Austria, Itaalia ja tagasi Eesti. Kogu see “reis” kestis kokku 12 päeva. Läti - Leedu - Poola - Sloveenia oli nagu poleks Eestist lahkunudki. Austrias hakkasime vaikselt tundma, et no nii, oleme vist välismaal. Väga palju tunneleid ja mägesid, päevalillepõllud, tuulegeneraatorid ja päikesepaneelid, helesinine vesi ja +30 ja rohkemgi temperatuur, mis tegi elu rekas magamise ajaks üpris palavaks.

Ootusärevus oli üsna suur. Varsti ootas meid ees Itaalia. Kõik filmid mida näinud ja jutud mida kuulnud kui ilus koht see Itaalia ikka on tekitasid korraliku elevuse eesseisva jaoks.


Jõudes üle piiri Itaaliasse oligi esmane vaatepilt üsna lummav, veidi mägine ja helesinine vesi jätkus, viinamarja kasvandused teede kahel pool kilomeetrite viisi, väiksed külakesed mägede all panid mõtlema mis saab neist kui sealt mäest kive alla lendama hakkab ühel päeval.

Ärevalt ootasime Milanosse jõudmist. Moe pealinn, nagu iidne Meka, purskkaevudest lendab kullaga segamini vett ja kõik on fantastiline.


Mis aga oli reaalsus, oli see et midagi sellist me ei näinud. Need kaks aastat mis ma Kreekas elasin, võin ma öelda et isegi kui prügivedajad streikisid oli Kreeka siiski väga kena koht.


Milano kesklinn, õigemini see ruutkilomeeter, mida turistireisidel tutvustatakse oli jah nagu oleks kuskil huvitavas ja moekas kohas. Meie õnneks või kahjuks polnud meie aga turistikal ja saime avastada Milanot nii nagu iga Milano elanik.


Majad olid vanad ja räämas, lagunevad. Tänavad olid mustad ja prügi täis ja haisvad. Midagi vaatamisväärset sealt ei leidnud ma igastahes. Isegi kui oleks üritanud arhitektuuri rohkem süveneda siis see lebra mis üle käis rikkus kogu vaatepildi. Umbes sama kui sulle restoranis tuuakse piltilus veiseliha praad igasugu kaunistustega aga liha on tegelikult halvaks läinud ja need ilusad sinakad täpid kartulitel pole maitseaine või kaunistus vaid hoopis hallitus.

Aga olgu, tänavad tänavateks. Itaalia köök oli järgmine mis huvi pakkus, kuid minu jaoks jäi samamoodi suureks pettumuseks. Pasta, juust, serrano ja pitsa ja ongi suht kõik. Kui rekaga kuskil käia siis pole mõtet poodi minna, et näiteks mõni salat haarata näksimiseks või üldse midagi haarata, kuna neid kas lihtsalt pole või kui on siis tavaline kartulisalat, mida seal nimetati vene kartulisalatiks maksis 200 grammi 5 eurot. I pass.

Üks koht kus me söömas käisime oli aga isegi väga positiivne kogemus. Söögi nime ei mäleta, panen pildi aga oli hea ja kogu krempel pluss kaks jooki ja magustoit läksid kokku ainult 13 eurot ja teenindus oli väga hea.



Igastahes… rohkem ma Itaaliasse minna ei taha, kunagi. Ja kõik teised kes te plaanite minna veel, minge parem turistikale kui omapäi, kui kultuuri šokki ei taha saada. 








IXGZAZBG


 Miks on naljakas kui inimene on lollakas. Viimasel ajal, juba üpris pikemat aega olen märganud, et meid ümbritseb rumalus ja labasus. Võibolla on mul endal kehv huumorimeel, aga no ma ei näe mitte midagi naljakat neis asjus.

Hiljuti kui Facebookis ringi kolasin sattusin ühe grupi pilt postituse peale kus keegi oli poes käinud ja näinud hapukurgi purki…  No tavaline nähtus poes, seal ju igasugu kurke, marineeritud, mahedad, võileiva, salati jms kurgid. Mis aga inimesel silma jäi oli selle müügisilt. “Veres Marineeritud kurk”. Oi küll nüüd sai palju nalja, kes see ikka veres marineeritud kurke tahaks. Naerame kõik kõhutäie. Mitte, et purgi peal poleks selle venekeelset tootjafirma nime “Bepec”. Mina kui noor olin siis koolis oli selline huvitav õppeaine nagu vene keel. Isegi kui ma seda selgeks ei saanud, siis no tähti tundsin ma ikka. Kas siis tõesti tänapäeval ei olegi enam vene keele tunde? Naljakas oli muidugi vaadata kuidas terve selle pildi kommentaarium oli täis inimeste kaasaelamist, tõsimeelseid arvajaid, et need kurgid ongi reaalselt veres marineeritud.

No olgu, ma saan aru kui inimene on reaalselt juhm ja ullike aga no täiskasvanud inimesed, kõrgetel ametikohtadel.. Ma isegi ei oska enam midagi arvata. Reklaamida iseenda intelligentsi sellisel moel..

Teine selline hiljutine tähelepanek oli sarnane. Keegi avastas barbeque seatiivad. Oi kus nüüd sai veel rohkem nalja. Sead ei lenda ju, kus need tiivad said sinna poodi. Naerame nüüd selle imeliku leiu peale, mis sest et need on juba üle poole aasta lettidel olnud ja reklaamitakse telekas. Selle asemel, et näidata teistele oma ilgelt naljakat avastust, siis väike saladus teile, paki peal on kirjas mis asi on seatiib. Aga noh, whatever makes you happy. Mina küll pole ega saa popiks ja noortepäraseks, kuna ei saa aru mis nii naljakat täiesti tavalistes asjades on.

Lõpetuseks ei oskagi midagi öelda, kuna ma olen lihtsalt nii segaduses, Võibolla olen mina veider ja imelik, aga seda me vist teada ei saagi, eksole. 

teisipäev, 18. juuli 2017

Juulikuus lumi on maas.





Pole ammu siia kirjutanud. Elu on kiire olnud ja palju on toimunud. Ei oskagi nagu enam kirjutada aga pea on sadu mõtteid täis.

Selle aasta ja mõne kuu jooksul, mis siit eemal olen olnud, on mu elus olnud pettumusi, reetmisi, südamevalu, stressi, viha kui ka armumist. Ei teagi kas alustada sellest ajast kuhu pooleli siin jäin, või võtta mõni muu ajavahemik/peatükk oma elust.

Minu lemmik ütlemine on olnud alati “heategu ei jää karistuseta”, ja nii see ka jääb vist. Kas asi on tänapäeva netiajastus või on terve tuhandeid aastaid see nii juba olnud aga ma ei mõista enam inimesi. Sa tuled inimesele vastu heast südamest, aitad teda raskel hetkel ja ühel hetkel kuuled selle inimese suust kui halb inimene sa oled. Mis mõttes nagu?! Noh olgu, ega ei saagi inimestele peale suruda enda mõttemaailma ja peab arvestama, et iga inimene vastutab selle eest ainult mida ta ütleb, aga mitte kuidas tema öeldut mõistetakse.

Jälgides, mis on üks minu lemmik tegevusi, inimesi ja kuidas nad käituvad erinevates olukordades, on pannud mind mõtlema, kuhu need inimesed jõuda tahavad. Nuge visatakse selga nagu rukist põllu peale, lootuses et sellest kasvab midagi? Nähakse tonti seal kus seda pole, et lihtsalt huvitavam elu oleks? Ausus on täielik tabu ja seda võrreldakse pigem õelusega või negatiivsusega. Hunt lambanahas aga on kui neitsi Maarja ja jääbki alati õigeks.

Ma pole küll mingi pool elu ära elanud aga ütlen, et olen liiga vana sellisteks asjadeks. Milleks mulle ongi vaja kahepalgelisi inimesi, milleks on vaja valesid, tülisid, vääriti mõistmist. Vanemad inimesed ikka ütlevad, et küsija suu pihta ei lüüa. Aga näed sa.. Keegi ei vaevu ei küsima ega midagi, et üldse kindel olla mille peale nad vihaseks saavad. No ma ei tea, ma võiks ka ju nii käituda ja langeda sellisele tasemele aga kuhu ma jõuan sellega? Mitte kuhugi. Viha pole emotsioon mida hoida. Negatiivsed mõtted toovad negatiivse mõju elule. Aga kellele ikka ma seda räägin, inimesed mõtlevad mida tahavad ja kuidas ise heaks arvavad. Mina võrdlen seda rohkem küll kott peas ringi jooksmisega.

Kui inimene jääbki vanade mallide juurde, käitub ja on nagu teismeline siis sealt ei tulegi vist iial ajaga kaasa minemist ja eaga kaasa kasvamist. Plirts plärts, ütleme mis suhu toob ega mõtle tagajärgedele.

Ma ei pea end kõige targemaks inimeseks nüüd maailmas, et siin “targutan”, aga arvan et elementaarsus ja otsekohesus on siiski parem kui kanakarjana kaagutamine. Julgen olla erinev ja oma arvamusega, mida ma tänapäeva sotsiaalmeedias näen väga vähe, üks kaks arvamusliidrit ja nendega siis samastujad ja kaagutajad ning hoidku alt kui keegi julgeb veel mingit kolmandat arvamust tuua. Või teist tegelikult üldiselt. Tavaliselt ongi üks arvaja ja temaga kaasa mõtlejad. Ei ole inimestel võimet omada enda arvamust ja sellele kindlaks jäämist, pigem kustutakse kogu oma ütlemine ära ja tehakse üks sigarett, samal ajal mõeldes “kas sellist Eestit me tahtsimegi “. 

kolmapäev, 27. aprill 2016

Sõbraenlased.

Ma ei teagi, kas asi on minus, või hoopiski teistes, aga viimasel ajal tundub mulle, et ma ei talu enam inimesi. Nad on valelikud, kahepalgelised, enesekesksed, omast arust ka veel maailma parandajad, kuigi näevad ainult ise ennast ja seda mis nende arust on ja peab olema hea. Mul tuleb kurb meel kui mitte depressioon peale, kui sellised inimesed mind ümbritsevad. Mõnel juhul ma lausa tahan oksendada.




Kujutage ette olukorda, kus tutvud inimesega, kellega sul on ühised tuttavad. Te olete väga head sõbrad, ja nii mõnigi ühine tuttav ei ole just teie lemmik inimene, ehk siis  teie arvamus on negatiivne selle inimese kohta. Kuid siis, aeg läheb mööda, see suur sõber muutub. Ta jääb kaugemaks, vaiksemaks, kuni kaob üldse peaaegu ära. Ja siis tuleb üks päev, kus sa näed seda suurt sõpra, suhtlemas sellesama isikuga, kellest ta rääkis halba, keda ta ei sallinud. Ja see suhtlus on positiivne, sõbralik, kui mitte armas. Ma siis mõtlen, kas tõesti oli minu hea sõber selline ussitanud hing? Kui ta minule rääkis sellest inimesest seda ja teist, ja nüüd on selle inimesega hea sõber, kas on naiivne arvata, et ta nüüd selle inimesega ei räägi sama asja, aga nüüd hoopis minu kohta?

On naljakas olla inimeste keskel ja vaadata asju kõrvalt. Näha kuidas üksteist selja taga tümitatakse ja samas silme ees ollakse kui vorstitükki näinud snautser. Ja mulle ei meeldi see. See on imal ja vastik, ja toob mulle maomahlad kurku.

Teine situatsioon, on siis juba millegi lähedasema suhte laadset. Nagu näiteks seksisõbrad. Oled kellegagi seksisõber mõni aeg, mõni kuu, või aasta. Ühel hetkel aga hakkab see suhe hääbuma kummagi suhtes. Sind hakkavad teatud asjad häirima, mida see inimene teeb. Kuidas ta sööb, kuidas ta kõnnib, kuidas tal asjad aega võtavad, või mingid tema harjumused. Ja ühel hetkel sa mõtled, et enam ei taha selles suhtes olla.

Siis tuleb see päev, kui sa lõpetad selle suhte. Olenevalt olukorrast kas siis kirja teel, silmast silma, telefonis või kuidas keegi seda teeb. Viisakalt ja sõbralikult üritad siis lõpetada, ja siis tuleb välja, et sa solvad inimest, kuna ta ei suuda aksepteerida oma enese vigu, mis sa oled talle lahti põhjendanud igatepidi.  Sa oled halb inimene ja ei näe oma palki enda silmas ja ainult pindu teise silmas. Sa saad süüdistusi, et kas sul on keegi uus ( nagu oleksid püsisuhtes olnud) , kas asi on sinu vabaduses, pidutsemises, või mingites muudes asjades.

Lõpuks üks teist, üldjuhul see kes teema alustas, et asja lõpetaks, teeb sammu, et see inimene ei saaks temaga suheldagi, kuna asi ületab igasugused piirid.
Ja mis siis saab? Siis varsti leiad enda kohta igasugu juttu kuskil internetis, mis on sinust avalikult üles pandud kuhugi, kui ebastabiilne inimene sa oled. 

???

Kas nagu tõesti on nii raske siis jääda inimestel viisakaks, või oleks pidanud see suhe edasi jätkuma kui kumbki üksteisega koos olles tegelikult endid hästi ei tundnud?
Ja mille jaoks on vaja muutuda lapsikuks, kahepalgeliseks ja valelikuks? Et teisele inimesele moraalset kahju tekitada? Ajada inimesest kuulukaid ja valesid mööda ilma?


Neid lugusid, on minu kõrva tulnud viimasel ajal nii palju, et ma ei teagi enam, kas tahan siin selles sajandis eksisteerida, aga ma ei saa muuta ka väga seda.  Sündisin siiski sel ajaperioodil ja mitte miski pole nii nagu loodaks. Loota saab ainult, et ühel hetkel inimesed siiski kasvavad välja sellest lapsikust perioodist kus vaja tümitada kõiki ja kõike.

neljapäev, 31. märts 2016

Vetsupoti lood.

Olen jälginud pikemat aega, lausa aastaid, avalikes kohtades käies, nagu näiteks kaubanduskeskused, ööklubid, baarid jms, kuidas naiste tualettruumid välja näevad.

Naer ja nutt tuleb korraga peale . Naised. Kas te seisate vetsupoti peal? Miks on prilllaud täis kusetud? Miks on sitajunn hulpima jäetud ja pott paberit täis topitud? Mida kuradit?



Kui ma elasin 2 aastat Kreekas, juhtusin ma tõesti nägema situatsiooni, kus naised ronisidki jalgupidi vetsupoti otsa ja tegid täpsuslaskmist. Üldjuhul järgmine inimene kes sinna sisenes, tegi kas sama või väljus tagurpidi koheselt kabiinist. Ma kuulusin sinna teise gruppi. See on lihtsalt tülgastav.

Naised, kes te oma arust üritate olla daamid ja hoida oma klassi kui kaunid ja puhtad ja säravad, peaksite pigem oma kodus ainult tualettruumi kasutama, kui te avalikus kohas ei oska hoida korda. Ei ole vajadust seista vetsupoti peal. Kui prilllaud on teie jaoks räpane või must, pange paberid peae või puhastage see paberiga ära, aga ärge neid samu pabereid visake potti, kõik see 22 kilomeetrit paberit ei lähe vetsupotist alla enam.

Peale seda, kui olen näinud neid kaunilt meigitud solaariumibeibesid, kes käivad Gucci kottidega ja kontsakingadega ringi, kuid kasutavad tualettruumi nagu eelajaloolised neandertaallased, kes pole mingeid viisakusetikette kunagi näinud, vaatan mina peaaegu, et kõiki neid kauneid  „ Daame „ samasuguse näoga, nagu nemad vaatavad kodutuid pompsikuid, kes ligi tulevad, et 2 senti paluda.


Ma nüüd lõpetan selle teema ära, enne kui mul maomahlad kurku tulevad. 

reede, 27. november 2015

Haigus

Ei , see pole mingisugune vingumise postitus. Ega enda tõestamine. Lihtsalt ajab kohutavalt närvi, kui mõni inimene räägib asjadest nagu ta teaks täpselt, et kõigil inimestel on see samamoodi. Ei ole , kahjuks, .. või õnneks. Olen depressiooni pea 10 aastat põdenud, ravinud vms. Kui ma räägin sellest mõnele inimesele, siis on kohe reaktsioon ” ahjaa , tean ja, ma olen ka seda läbi elanud, see on kõigest väike faas elus, kõigil on see olnud.”



Kallis inimene, kas sa oled minu kingades, et tead täpselt, milline diagnoos mul on? Või millised sümptomid? Kui sügav või kui kerge? Kas ka mingite kalletega skisofreeniale või psühhoosile vms? Kahtlen väga. Aga kui sa oled nii kindel, et see on selline nagu sul, siis ma saadan sind kuradile. Mina ja mu arst teavad vast kõige paremini. Ja kindlasti minu puhul ei ole see lühike faas elus, või noh, kui ma oleks surematu ehk siis võibolla.
Teine asi, millest ma aru ei saa, on see miks teised minust aru ei saa? See, et mul depressioon on, ei tähenda et ma oma eluga hakkama ei saaks ja mul oleks vaja iga päev kuulda ” küll läheb paremaks ja saad terveks ja elu on jälle ilus” . No shit dude, ma tean ise ka seda, aga kas ma olen maininud, et mu elu on nüüd nii kole ja kõik läheb halvemaks ja et ma nii haige olen? Ei mäleta küll, aga see on juba lause, mis näitab mulle, et see inimene ei tea sittagi sellisest haigusest. Depressioon ei ole ainult pidev melanhoolia ja nutmine ja enda sulgemine kasti, nagu paljud arvavad. See oleneb igast inimesest, ja kui suures faasis tema haigus on. Depressioon on elurõõmu kadumine, väsimus, tüdimus, närvilisus. Sa ei saa mõnikord päevi ja öid magada, sa sööd kord päevas ehk ja siis ka kaks muna. Sa ei suhtle enam inimestega, kuna nad on su jaoks võltsid või negatiivsed ( mida ei ole niigi vaja) või eelistad pigem üksi filosofeerida ja mõtteid korrastada.
Iga inimene leiab oma viisi, kuidas depressiooniga võidelda või seda kasvõi leevendada. Sest ausalt öelda, ainult arsti juures käia ja antidepressante sisse süüa hunnikutes ei tee kedagi terveks. Tuleb endas leida see jõud, et tervenemise poole jõuda, isegi kui kõigest on kopp ees ja ei taha midagi teha, siis ajajooksul hakkab igal inimesel igav ja leiavad viisi mis viib mõtted eemale. Halvematel juhtudel hakka inimene alkohoolikuks või narkootikume tarvitama. Aga noh, ma pole ekspert sel ajal, et teada, mida keegi teeb. Mina hakkasin lugemise ja kunstiga tegelema, mitte just kõige edukamalt, kuna maalinud pole ma juba mitu nädalat ja sõbra käest saadud raamat istub juba nädal aega mul riiuli peal. Samas ma leian, et kui inimesel on lemmikloom, nt minul on kass, siis see on suureks teraapiaks, kuna minu arust koduloomad nagu kass, koer vms tekitavad hingerahu. No samas, kui kass on kurja iseloomuga ja küüned konkreetselt perse lööb sulle, siis pigem ajab närvi, nii et koerad on parem idee, kuna nad tunnetavad ära kui inimene on kurb vms, ja kuna nad on inimese parim sõber, teevad nad kõik selleks, et nende sõber oleks heas tujus.
Ah , aitab kah sellest jutust, ei teagi, kas see väike enese väljakirjutamine üldse kellegile silma jääbki.

kolmapäev, 28. oktoober 2015

Eksmehed ja eksnaised

Kas see on normaalne olla oma ekskallimaga sõber edasi peale suhtelõppu? Ma arvan küll. Aga kas ka siis kui oled uues suhtes ja suhtled ka siis oma eksiga edasi? Jah on küll. Kindlasti on paljud selle arvamuse puhul vastu. Kuna, mille jaoks on vaja sul eksiga suhelda? Kas sul on ikka tunded ta vastu, jne?

Inimestega suhtlevad ju kõik, olgu nad tuttavad, sõbrad, sugulased, või ka kuskil baaris võõrad. Miks siis eksid nii suure boleemika tekitavad? Ma saan aru, et tegelikult ajalugu on näidanud ka, et eksidega on alati mingi jama, aga kas igakord on vaja mingit teemat tekitada.



Kaks inimest astuvad suhtesse, ühel päeval naine avastab mehe telefonilogist eksnaise kõned. Ja tüli algas..
Miks ta sulle helistas?
Mida te rääkisite?
Kaua te rääkisite?
Kas teil on tunded veel?

Ja siis teine osa..
Mulle ei meeldi see, et te suhtlete.
Ma keelan temaga suhelda.
Kui sa veel suhtled temaga siis ma jätan su maha.
Ise tead.

Inimestel puudub usaldus tänapäeval päris suurel määral, aga samas kui pole usaldust siis miks üldse oled suhtes selle inimesega, kas suhte alustala polegi siis usaldus?
Eks ma olen isegi sellises seisus olnud  nagu eelpool kirjeldasin, aga miks? Mitte lambist kindlasti. Esiteks, kui mulle oleks mees maininud, et ta eks suhtleb temaga sõbratasandil, ja ei oleks kustutanud iga oma sõnumit või kõnelogi ja ei oleks sulgenud koheselt oma facebooki kui ma möödun temast, siis ei oleks mul tekinud ka mingit sellist armukadedust, kuna kui midagi varjata pole siis milleks mul oleks vaja kahtlustada.

No nagu arvata oli, siis mu kahtlused olid õiged aga see selleks. Alati pole sellistes eksisuhtlustes mingeid tagamõtteid. Ja noh, minu arvates, need mehed ja naised kes lasevad uues suhtes eksidel selliseid situatsioone tekitada, pole valmis uues suhtes olemagi.

Ja lõpulause. Kui piisavalt oodata, tuleb see õige, kui liiga kaua, siis tuleb vana ringiga tagasi.



Tema.

Kui kõik on purunenud ja katki läinud juba, siis miks ei lähe see su peast ja südamest ära? Miks jääb mõni inimene nii kauaks su hinge? Tekitades valu ja piina su südames, igatsust ja kurbust. Mulle on öeldud, et vaja on aega, küll see muutub, aga ei muutu ju. Iga õhtu lähed magama, mõtetes ainult üks inimene ja ärkad mõtetega sellest samast inimesest. Kaua ma pean ootama, et ta ei valitseks mu peas? Kaua?

Kas see on armastus? Hingesugulane? Mis? Ma ei tea, aga ma tean, et ükskõik mida ma ka ei teeks, ei mõtleks, ei otsiks tegevust et mitte mõelda, siis siiski ta figureerib mu peas, iga sekund ja minut ja tund. See on raske, raske liikuda edasi. Ja ma tunnen, et hakkan hulluks minema, või noh, vähemalt midagi see on minus muutnud. Ma pole enam mina ise, ma olen närviline, kaitsepositsioonil, ma ei suhtle enam inimestega nagu ennem kui ma olin õnnelik.

Minust on lahkunud see õnnelikkus, mis minus oli ja on asendunud kurbusega ning tülpimusega. Kõik on nii hall. Aga samas, ma tean, et ma ei saa kunagi seda aega tagasi, ning jäängi toppama sellesse musta nõiaringi, ning ma ei saa kunagi vabaks. 

Mulle on nii palju öeldud, et see kõik on ajutine, mööduv, või et see inimene polnud mulle õige, või siis, et see inimene oli mulle pigem ohtlik. Mille peale ma olen naljatavalt vastanud, et ma olengi väheke sadomaso fänn. 

Igastahes, ma olen üritanud isegi end kaugel hoida temast. Kuid siiski, ma kuulen teistelt ta tegemistest, või üks õhtu ta helistab mulle, et küsida midagi eriti ootamatut, nagu nt , kas ma tean kus hambatikud on? Ja see müür mida ma üritan ehitada, kukub selle üheainsa sekundiga ümber ja alles ei jää midagi. Ja ma olen jälle omadega sees, üritades otsida kontakti, näha teda ja ta laseb sel juhtuda. Kuid ta ei aimagi, mis toimub selle naeratava näo taga, mis tuli põleb seal hinges, ning ta ei aimagi, kuidas ma vargsi üritan ta kätt puudutada. 

Praegu loen oma postitust ja tundub nagu ma oleks mingi weirdo ja creepy tsikk , aga ei. Ma olen lihtsalt vaevatud oma südames ja ei tea kaua see kestab veel ja kas see lõppeb üldse kunagi, aga ju siis on nii ettemääratud minu jaoks. Loodan, et elan kaua sel juhul. Nagu öeldakse, kes kaua kannatab, see kaua elab.

teisipäev, 15. september 2015


Naised on naljakad. Ja mina vist pole naine. Mida ma sellega öelda tahan? Olete kuulnud väljendit " nagu koer heinapalli otsas " ? Ma naeran nii kõvasti praegu, et mul on raskusi kirjutada lausa.

 

Igastahes jah, esimene näide. Lähed ööklubisse, tantsid, jood, jne. Tantsid üksinda. Vaatad inimesi, jälgid neid. Silma jääb üks naine, kes parasjagu väga pohhuistliku näoga tantsib ühe vennikesega, kes meeleheitlikult üritab neiult naeratust välja meelitada, ostab talle jooke, teeb komplimente jne. Meesterahvas ei ole just kõige koledam kriit karbis. Ühel hetkel aga neiu vabandab end välja, et läheb käib tualetis ja kaotab põhimõtteliselt oma sabaraku ära.

 

Läheb mõni aeg mööda. Istud seal, tuleb see sama kutt sinu juurde ja kutsub tantsule. Viisakusest ikka lähed ju. Jutustate, pakub välja, et ostab sulle joogi. Väga tore meesterahvas. Mõtled , mis värk oli, et see eelmine neiu nii tegi. Läheb natuke aega mööda veel, tantsite, kõik on super ja lahe, kui ühel hetkel, ilmub see neiu välja ja hakkab mehe varukas rippuma ja meelitama teda endaga tantsima. Mees muidugi väga ei taha enam, peale seda trikki mis neiu tegi ja viisakalt keeldub ja annab mõista, et tal on uus seltskonnakaaslane.

 

Ja oh seda õudu, kui julged nüüd tualettruumi minna ja see neiu sulle ette hüppab, enne kui jõuad tualetiust lahti teha.

Kuuled ää, äkki sa ei läheks sellle kuti juurde enam tagasi , et ää , ma tantsisin temaga ennem ää.

 

Wow, miks ta huvitav siis edasi ei tantsinud, vaid lendas laivi uutele jahimaadele? Sest ta on nagu koer heinapalli otsas. Ise ei taha, aga teistele ka ei anna.

Naljakas. Aga mis see lugu mulle näitab. Näitab, et naised tahavad alati midagi mis võib parem olla kui see mis neil nina ees on. Ja kui see parem osutub halvemaks, tahavad nad seda vana ja head tagasi. Teisisõnu pole me, naised mitte millegagi kunagi rahul. Standardid tõusevad ja tõusevad, ja me magamegi maha kõik mis toimub ümberringi. Kurb. Inimesed vaatavad ringi silmadega, mitte hingega, me meigime end võltsiks, et saada see parim, kuid võimalus , et see parim jääb on 1 – 1 000 000 000-st .

 

Kui tihti me alustame midagi uut juba algusest valega?







IXGZAZBG

kolmapäev, 12. august 2015

Igavusest mõtlesin, et tsilliks jutukates, pole kaua aega jutukates juba käinud. Niisiis, tegin endale kasutaja kohta nimega irccloud, kus saab minu arusaamist mööda igasugustes kanalites käija, ma otsustasin ainult ühes käija - #armastusesaal. Valisin kasutajanimeks endale midagi mida ma kasutan igalpool, sest nagu näha, mul on vanadus peale tulnud ja ei jääks muud nimed meelde. Sama kehtib paroolidega, nii et häkkerid saavad nüüd nuputama hakata.

Enivei, ajad on muutunud ja sama kehtib jutukate puhul, kasutajanimed on juba pikemalt aega olnud tegelikult väga vaimuvaesed, nagu nt meestallinnast35, WallatuM, meestutvub, meesttahab, meesotsib, lihtsaltmees, mees33, jne. Muidugi juhtub sekka ka mõni Hugo, KavalAnts ja isegi McDonalds (hehh).

Kuidas siis see vestlus välja näeb enamuse aja. Suvaliselt 10 meest hakkab üldiselt kohe kirjutama, kui näeb et sa oled online loginud. Vestlus on siis selline...

"tere"
"Tere"
"kuidas läheb"
"hästi, sul?"
"hästi, vana sa oled"
"23"
" a´la 30  olen mina, kus sa elad"
" Tartus"
" mina ka, kas sa oled vallatu?"
" suhteliselt ma arvan :D "
" saaks kokku ja vallatleks"
" ei "

No ma arvan, et siit on aru saada kumb mina olen. Ja selliseid vestluseid on mul nüüd vähemalt 155 tükki. Ja juhtub isegi vahepeal, et keegi tuleb millegi loomingulisemaga suhtlema, ja üritab suhelda, mitte keppi nuruda anonüümselt läbi jutuka. Aga kogu sellest kremplist, jõudsin ma teha ühe ühtlustava joone. Nagu tänapäeval jutukates on mingi selline anon fuckbuddy teema leidmine, siis tänapäeva reaalsed suhted on enamvähem samasugused. Kohtud mingi kutiga/neiuga, lepite kokku kohtingu, kõik on ilus ja tore, järgmine päev kutt/neiu saadab smsi, kui tore tal oli ja te suhtlete päevad otsa facebookis või smsi teel kuskil 3 päeva, ja siis tahetakse juba külla tulla, peale kolme päevast teadmist ja hakatakse suhteteemat arendama, või tsikibriki teha.

Kuhu jääb romantika? Kuhu jääb üksteise tundma õppimine? Kohe tahetakse kokku kolida, või suhtesse astuda, või lihtsalt maha ja taha ja peale seda enam ei suhelda isegi. Ma mäletan aegu oma noorusest, kus ma olin suhtes ja mees sai ainult 4 musi mu käest poole aasta jooksul ja ometi ei jooksnud ta minema.

Kurb, aga tõsi, vahel ma vaatan ikka, kuidas päris mitmed naised mu facebooki sõbralistis on iga nädala või kahe tagant jälle uuesti suhtes uue tüübiga, enamuse neist on leitud netitutvuste kaudu, ja järjekordselt on mul kahju, et pole nii nagu vanasti, et inimesed kohtusid kogematta kohvikus või raamatukogus, ehk mõtlen natuke nagu elaks ma filmis, aga sellised asjad juhtusid kunagi.

Tahangi öelda, et , Inimesed, olge loomingulisemad, võtke asju rohkem tõsisemalt, väärtustage end ja teisi. Inimhing on habras.

kolmapäev, 21. jaanuar 2015

Teate neid mehi, kellega elu jooksul kohtute, enamasti naised muidugi, kes on väga nägusad, väga armsad, väga hoolitsevad ja üldse tunduvad ideaalsed teile. Te kohtute, juba sädemed õhus, jutt jookseb, naeratused , ei lähe kaua, kui leiate end selle mehe käte vahelt, kes pealekauba on ka voodis väga hea, osad teevad ka süüa imeliselt. Oh, what a wonderful life.




Mina kutsun neid mehi – „ Šarmantne t*bras. „ Miks? Sellepärast, et seda nad on. Ei, see jutt pole mingist kurvast ja hullumeelsest lahkuminekust ja kellegi süüdistamisest. Neid mehi on väga palju. Tõelised Don Juanid. Aga üllatus-üllatus, need kutid ei kesta kaua,  nagu säraküünlad. Kui paljud sõbrannad, on kurtnud mulle ja teile selliseid mehi?  Mina ise, olen selliseid kohanud hetkel viis tükki. Kõige vastikum osa nende puhul on see, et nad  suudavad kiiresti su endasse võluma panna, su põhimõtteliselt ümber näpu keerata, ja just siis kui sa hakkad arvama, et oumaigaad, ma leidsin selle õige, siis nad kaovad nahhui, tuues mingeid eriti imelikke vabandusi ette, miks te ei sobi jne, või siis teine variant, naised, te pole ainsad talle. Ja teine vastik asi on see, et kui nad lahkuvad, jääb neist järele päris suur romula, kas hinges või südames. Mina kutsun tegelikult seda pettumus iseendasse ja lollus, eriti veel minu puhul, kes selliseid kohanud juba viis tükki ( lollakas olen).

Lõpuks selgub, et see mees, pole see keda sa arvad, ja sa ei tea temast mitte kui midagi, ning tagantjärgi, vist isegi parem on. Aga see kõik, mis toimus terve aeg kui temaga olid, tundub nagu oleksid läbinud oma elu parima seikluse.
Mis ei lõppenud eriti hästi.
Kuigi, kui ma olen olnud oma elus faasis, kus ma polegi püsisuhteid otsinud jne, olen ma mõelnud, et kui ma oleksin mees, oleksin ma arvatavasti samasugune. Kaval nagu rebane, puuriks oma šarmi südametesse ja lahkuks mulle sobival ajal, ilma et mõtleks, kas ma tegin kellegile haiget või mitte. Tundub nagu lõbus ajaviide ju? Mängida inimeste südamekeeltel, ammutada neist mis annab ja sealjuures end mitte halvasti tunda.

Ma pole õel inimene, samas ei soovi ma naisena sellist käitumist endale ega kellegile teisele, kuid miski on selliste t*braste juures selline, mis tekitab sellise tunde, nagu see oleks midagi .... hmmm...  huvitavat ja ma tahaks väga teada , mis nende meeste peas toimub, kui nad oma järgmise ohvri leiavad.

Ja ofkoors, pole välistatud, et osad neist šarmantsetest t*brastest kellegisse armub ja muutub 360 kraadi ja jääb selliseks.


Aga noh, see on vist ainult unistus. 

pühapäev, 5. oktoober 2014

Et siis... kooseluseadus..

Pikemat aega käib suur kisa ümber kooseluseaduse. Ma tean, et on palju inimesi, kes on niiöelda homofoobid, ja kes lihtsalt on stagnatsioonis, ja kes üldse ei suuda ühtegi tabu väärset asja vastu võtta avatud silmadega ja suur osa on siis neist, kes on maailma parandajad, jne.



Minu küsimus on aga, kas see seadus midagi väga muudakski? Nagu 1.juuli, võeti avalikus kohas joomise lubamis seadus, aga mitte purjus peaga kakerdada. Nüüd jälle, tahetakse see seadus ära võtta, no mille kuradi pärast neid seadusi üldse vajagi on, kui need kohe jälle ära võtta, ilma et mõeldakse ennem selle üle. Või noh, kas ennem seda joomise lubamis seadust ei joodud või? Lähed linna peale jalutama, vaatad, ühe kaupluse taga või ees istuvad vennikesed, pudelid käes, lähed parki, jälle keegi pudelitega. Osad inimesed käivad öösiti taarat korjamas juba aastaid, ei tea kuskohast nad kõik need aastad neid leidnud on kui alles nüüd lubati avalikult juua?

Sama teema on gei inimestega. Nad elavad koos nagunii, olgu see seadus või mitte, ma kahtlen väga kas neile üldse see seadus midagi nii väga loebki, kas nad saavad nüüd ametlikult end registreerida paarina või mitte.

Mina isiklikult tean mitmeid gei paare, gei inimesi üldse. Ei näe väga erinevust teiste inimestega, kui ainult see, et nad omasoolisi armastada soovivad. So what? Tänavatel näeb juba aastakümneid jalutamas gei paarikesi käsikäes, aga siis ei jookse keegi nende juurde ega ütle - hei, te ei tohiks nii käija, te olete mehed/naised mõlemad.

Või rääkides siis sellest, et gei paarid, kui on registreeritud, nagu mitmes USA ühendriigis lubatud on, saavad nad ka adopteerida lapsi. Ajalugu pole näidanud veel juhtumit, kus homopaar osutuks pedofiiliks, nagu tänapäeva ühiskond tihti peale neile ühise kriipsu tõmbab, või teine variant siis, et laps muutub ise ka geiks?! Lubage naerda. Minu arvamus, ja nii palju kui tean ja uurinud olen gei inimeste psühholoogilistest mõtetest ja olekutest, ei muututa geiks, vaid selleks sünnitakse. Sa sünnid kas geina, või mitte, see kuna sa avastad lihtsalt selle on teine asi.

Ja ei, gei olemine, pole hälve, see on täpselt enamvähem sama asi, nagu mõnele noormehele, meeldivad ehk 40-50 aastased naised, kas ta on hälvik siis? Ma arvan, et maailmas on tunduvalt hullemaid asju, kui gei inimesed. Osad inimesed kuskil kohtades panevad oma lambakarja, või veel midagi hullemat.

Igastahes, mina olen poolt kooseluseaduse vastuvõtmisel. Vahet pole kes, keda paneb, mees meest, või mees naist, seni kuni nad seda oma kodus teevad ja elavad nagu kõik me elame, siis milles probleem? No problem!!



neljapäev, 25. september 2014

Pole jälle üle pika aja kirjutanud. On kiired ajad olnud, töö, kodu, jne.
Hiljuti, mitte väga hiljuti, läks mu tee lahku mehest, keda arvasin olevat oma elu armastus. Naiivne olin, tagant järele mõeldes. Märgid, et see suhe ei kesta, olid tegelikult alguses juba olemas. Eriti hästi on neid näha nüüd, kui tema ellu on tulnud uus naine. Mis on teisiti selles suhtes, kui meie suhtes oli?
Paarid, nagu ikka, tahavad jäädvustada momente, mälestusi hoida. Kui ma aga nüüd mõtlen, siis meil polnud mälestusi, meil polnud pilte eriti, võibolla kolm pilti. Mitte, et ma stalgiks oma eksi, aga panen tähele, et temal on uue naisega, ( kellega nad veel suhtes pole, vaid kurameerimisfaasis) lisatud juba 20 pilti. Mis mõte mul tekkis? Kas ma polnud piisavalt ilus? Või ei sobinud ma tema kõrvale? Ei tea, kuid milleks ta üldse minuga koos oli sel juhul? Küsimusi on alati palju.
Peale lahkuminekut, oli minul üpris raske periood, ma nutsin end magama tihti, juurdlesin, mida ma valesti tegin, kuni sain teada lõpuks, et juba ennem, kui ta mind maha jättis, eksisteeris tema elus juba teine naine. Ja ei, ta ei öelnud mulle sellest ise, vaid tema sõbrad on nii toredad, et toovad kandikul ette igasugu asju.
See selleks.
Ma põdesin üpris mitu kuud oma südamevalu, ma ei tahtnud ühtegi suhet enam mitte kunagi, minu hinge täitis ebausaldus, kahtlused, ehk isegi viha. Kuni juhtus midagi sellist, mida ma poleks elu sees ette kujutanudki.
Peale lahkuminekut, ma kolisin tagasi Eesti ja asusin tööle kodu lähedal olevas Konsumi supermarketis. Tasuta elada ei saa ja võtsin mis ette juhtus. Töö on rutiinne, igapäev enamvähem samad näod, samad päevad. Nalja sai ikka kolleegide vahel jne. Väikenegi lohutus minu halli argipäeva.
Ja siis tuli päev, kui kohtasid ühte noormeest. Ta saadeti minu töökohta üheks päevaks turvameheks. Päev oli nagu päev ikka, kuni see turvamees pidi suitsukappi sulgema, mis kassade kohal seisavad. Ja mitte , et inimese pikkus norimist väärt oleks, aga ta on natuke lühike suitsukapi sulgemiseks. Ma istusin oma kassas, ja lihtsalt naersin. Vabandust.
Tööpäeva lõpus, ma tegin väljas suitsu, ja see turvamees pakkus mind koju saata. Mõeldud , tehtud. Koju saatmine kestis mitu tundi, kuna tuli välja, et miskit on meie isikutes ja iseloomudes vägagi sarnane. Ohoo, poleks arvanud, et kohtan kedagi, kes on nagu mina.
Me hakkasime kohtuma peaaegu et igapäev, naljakas mõelda praegu, aga ma ütlesin talle, et ma ei taha mingeid meestega suhteid vähemalt 3 aastat, ja paari nädalaga ta suutis mu müüri maha murda. Nõrgalt laotud müür ehk, või oli liiga tugev "wrecking ball" .
Ja nüüd saan ma asja poindini jõuda. Ma tunnen end ebakindlalt, ja ma kardan nii palju, et ma ei tea isegi, kas ma olen teda väärt, või tema mind, või kas keegi üldse on kedagi väärt. Minu eelmised suhted, on minu tugeva iseloomu ja enesekindluse hävitanud suhteliselt miinimumi peale. Minu närvid söövad mu närve, ja ma ehk peaksin psühholoogi külastama.
On raske olla kellegiga suhtes, kui iga asi mida sa teed, või ükskõik milline sa oled, sa mõtled :" kas ma olen liiga paks, liiga kole, liiga apaatne, liiga loll, liiga misiganes jne jne jne. "
Ja isegi kui see inimene ütleb, et ta armastab sind sellisena nagu sa oled, tekib sul kahtlus oma kogemuste põhjal. Mõtled : " äkki ta ütleb seda selleks, et ma end paremini tunneks, või mis iganes põhjustel ?"
Ma ei tunne ise end enam. Kes ma olen? Miks ma olen? Stabiilsus on asi , mida ei ole minu elus enam. Olen naine, murtud kestaga.

Kuid, kui naine oleks ka läbipaistev, ei paistaks ta siiski läbi.

teisipäev, 3. juuni 2014

Kui mitu inimest sa peaksid elus kohtama, enne kui leiad selle " igavesti elu lõpuni" , kes on ja jääb. Üks, kolm, viis? Või, kui mitu kordi selline inimene saab sinu elus olla?

Sa võid kohata oma igavest armastatut juba noorelt, kooliajal, ja elu lõpuni koos olla, kuid selliseid asju ei juhtu päris igaühega. Võid arvata, et su esimene armastus on sinu viimane tõeline armastus, kuid siis te kasvate lahku üksteisest ja lahkute üksteise eludest. Öeldakse, et elus on ainult üks selline inimene, kes on sulle õige, aga kui äkki tegelikult nii pole? Tõelise armastuse leidmise valem puudub, kuid kõik me otsime teda.

Suhte alguses näed sa, kuidas te sobite, kuidas te oma probleeme lahendate, millised teie mõtlemised on. Kõik on ilus ja lilleline, ja mõtled, et ongi "tema". Kuid siis ühel hetkel, mitu aastat ehk hiljem, see inimene muutub, ja tekib tunne, et sa eksisid. Nii siis, kuidas sa tead, et see oli see õige.

Ma usun, et seda õiget, võib mitu olla. Teatud eluetappidel, on kõik inimesed teistsugused. Oled sa noor, täisealine, või keskikka jõudmas, su ideaalid, suunad, kõik muutub, täpselt samamoodi muutub sinu "true love" . Keskmiselt, siis ma arvaks, et neid õigeid on umbes kolm. Kuid need teised kes sinna nende vahele jäävad, võib olla rohkem.

Ja kui oledki leidnud kindlalt, selle õige, kuidas sa tead seda, kui oled eelnevalt leidnud juba neid õigeid mitmeid kordi ja see pole lõpuks nii ikka olnud?

IXGZAZBG

Tõeline armastus on keeruline, sest selle täielikuks teostumiseks puuduvad lihtsad lahendused, mida me nii tihti otsime. Tõeline armastus on tõsine ja kõikehaarav tunne, milleni jõutakse harilikult alles siis, kui tuntakse piisavalt hästi iseennast, osatakse mõelda ka tulevikule ning mõistetakse, et armastatud inimesega tuleb jagada ka argipäevi. Kaaslane, kes suunab ja abistab Sind kõiges, innustab, julgustab ja annab andeks Sinu eksimused, hoolitseb Su eest ja arvestab Sinuga, armastab Sind. Armastusel pole täielikku definitsiooni, kuid iga inimene, kes seda kogeb, tunneb selle ära. Sa lihtsalt tead.



teisipäev, 6. mai 2014


Ma üldjuhtudel oma elust ei kirjuta otseselt, pigem rohkem teemadest mis kõigi elu puudutab, kuid nüüd viimasel ajal on mind üks teema eriti vaevanud, nähed oma sõpru ja ka ennast selles. Meie suhted oma elukaaslastega.


Ma ei oskagi öelda, kas asi võib olla selles, et meie suhted said alguse liiga kiiresti või midagi muud on siin viga. Alguses oli kõik ilus ja tore. Kuid nüüd on tekkinud olukorrad, kus iga pisimgi asi ärritab, tekitab vihkamist, agressiooni. Sinu kaaslane tundub sulle kuidagi rumalam, või teeb seda sihilikult, et sind närvi ajada.

Tülid tekivad iga väiksema asja peale, isegi kui sa ise pole selle tüli alustaja, tekitaja. Olgu põhjuseks siis vannitoa tule põlema jätmine, või kohvitassi pesemata jätmine. Kõik päevad on stressi täis, öeldakse asju üksteisele, mis teevad haiget, ilma et mõtleks selle üle.

Ma ärkan hommikul üles, ja esimene mõte on :" Miks? Miks peab k*ppima üksteise ajusid koguaeg? " Ma mõistan väga hästi, et ehk on stress tööst või muud mured, kuid miks peab siis selle ühe asja - suhte, ka omakorda viima madalseisu?

Ma ei tea, kas suured tunded ja armastus kannatab igavesti välja, igapäevast hinge sittumist, suhte lämmatamist. Kuid ma üritan, isegi, kui pean olema keegi kes ma pole.

neljapäev, 17. aprill 2014


Me vihkame erinevaid asju oma eludes, erinevaid isiksuse tüüpe. Kellele ei meeldi, et keegi on liiga egoistne, kes hädaldab koguaeg, kes on liialt rumal kellegi jaoks. Kuid ma arvan, et nendest hullem minu jaoks on kui inimene uimerdab ja on aeglane.

Lepid kokku sõbraga, et lähete välja laupäeva õhtul kell 9, sätid end kodus valmis ja asud teele, et ta peale korjata tema juurest. Koputad talle siis mõned minutit enne üheksat ukse peale, ta tuleb sulle ukse vastu. Juuksed märjad, meik pooleli, käterätt ümber. Whoa! Tal oli aega end valmis sättida terve päev. Ta teadis neist plaanidest terve nädal. Vabanduseks tuuakse, et arvas et tal ei lähe nii kaua. Kuigi te mõlemad teate, et tal võib võtta juba vanniskäik peaaegu tund aega.


Minu point pole tegelikult üldse pidutsemisest, vaid sellest, kuidas ma sõna otseses mõttes vihkan kui mind jäetakse ootama, millegi järel mille tegemisega saab kiiremini hakkama kui kolm päeva. Olgu selleks siis kasvõi paluda oma elukaaslasel viia prügi välja, ning lõppkokkuvõttes viia see ise välja neli tundi hiljem. Mu ema ütles alati, ära viska tänase toimetusi homse varna, ning mida kiiremini sa teed, seda kiiremini sa sellest lahti saad. Noh, sel ajal olin ma ise nooruke, ja ma ei saanud aru, miks ma nii kiirustama peaksin, aga nüüd ise, olles täiskasvanu, saan ma aru, kui palju närvirakke võib kuluda, kui inimene uimerdab nagu tigu.

Ja siis üks minu lemmikfraas inimestelt, kes mind ootama on jätnud. " Mul pole aega praegu" , samal hetkel voodis lamades ja vaadates youtube-st videot , kuidas õpetada kaelkirjakut pesapalli mängima. Edu inimestele, kes on lihtsalt laisad, et end liigutada ja eluga edasi paremini liikuda, tuues miljon vabandust miks nad parasjagu seda teha ei saa, või miks see aega võtab.

neljapäev, 10. aprill 2014



Armastab. Ei armasta. Armastab. Ei armasta. Kes meist poleks armunud olnud, kuid ei tea mida teine pool tunneb? Ei julge küsida otse ka. Käitumine on justkui selline nagu armastaks, või vähemalt nagu meeldiksid talle. Noorusaegadel, sai ikka käidud põllu peal karikakraid otsimas, ja nende õisi küljest tõmmates niiöelda tuleviku ennustada.

Naised on häbelikud, armastuse asjades, kuid paljud meist ei oska isegi mõelda, et ka mehed võivad olla häbelikud, kuna nad ei tea samuti, mida teine pool mõtleb, ning kartuses saada tõrjutud, hoiavad nad seda pigem enda teada. On muidugi ka neid julgeid casanovasid, kes ei karda midagi ja hüppavad kohe tunnete keeristesse.

Meenutades oma armumise aegu, tuleb tihti naer näole, mõeldes kui veider ja ebakindel kõik alguses oli. Kohmetus, häbelikus  ja lõpuks kui kindel ollakse, et mõlemad üksteisele meeldivad, siis need esimesed suudlused, kohtingud, käsikäes jalutuskäigud. Oh aegu ammuseid.

Ma soovin, et minu suhe jätkuks igapäev justkui esimene kord. Kõik oleks alati uus ja huvitav, romantika ei kao ära. Kõik püsib ilus ja värske. Eks näis, kuidas elu end näitab. Kevad ju armumise aeg.
Istun siin arvuti taga ja mõtlen, millest inimesed huvituvad. Mis on need teemad, mida loetakse rohkem, mida vähem. Üldjuhul jõuab asi ikka suhete ja seksi juurde. No eks need ole ka ühed päris olulised osad meie eludest. Kes meist ei tahaks suhtes olla selle ühe ja ainsaga.

Suhetest rääkides, kui palju on neid inimesi kes on nö keskkooli-armastajad, kohtuvad kooli ajal veel, armuvad, hakkavad koos elama, abielluvad, saavad lapsi ja elavad kuni surmani, või siis vähemalt kakskümmend viis aastat.

Ma teadsin kunagi ühte sellist paari, minu esimese poisssõbra vanavanemad. Nad on koos olnud kurat teab kui kaua. Minu hinges oli alati üks küsimus - kuidas nad selle saavutasid? Kas neil armastus otsa ei saanud? Aga ma ei julgenud kunagi küsida. Nad küll ei maganud enam samades voodites, kuid seda mitte põhjusel, et ei armasta, pigem tervislikel põhjustel.

Küsimus, kui palju on selliseid paare? Mitte palju, ma arvan. Tänapäeval, noored lähevad lahku, ja leiavad uue iga paari kuu tagant uuesti ja uuesti. Võrreldes sellega mis oli aastakümneid tagasi, on romantika ka see kui paned endale facebooki staatuse ja märgid oma kaaslase.

esmaspäev, 7. aprill 2014


Kas sa oled läbipõlenud või elupõletaja? Kuidas sa sellel vahet teed? Vahel ajab lausa naerma, kuidas inimesed neil kahel erineval asjal vahet ei tee. Naine, kes joob igapäev, rändab ühest linnast teise, vahetades mehi kui sokke, elades iga mehe kulul mõned kuud, kuni mõni neist aru saab, et sellel naisel pole enam hinge taga midagi. Ja see naine ütleb, et ta on läbipõlenud. Kas ta on kindel , et ta on läbipõlenud, või ta lihtsalt põletab oma elu?

Sa töötad kahel töökohal, sul on lapsed, sa pead neile järgi minema kooli või lasteaeda oma kahe töökoha vahelt, su mees on töötu, või käib koolis, et oma edukust arendada, su ema on haige , su isa just suri. Sul on stress ja algav depressioon. Sa ei küsi kellegilt abi, vaid üritad ise hakkama saada oma eluga, eluga mida sa ise valisid. Kas ta on läbipõlenud, või põletab lihtsalt oma elu?

Ma arvan, et läbi põleb viimane näide. Mingil ajal tuleneb sellest põlemisest vererõhumuutused, kergelt vihastumine, ehk alkoholiprobleemid. Mingil hetkel sa enam ei jõua, sa oled väsinud koguaeg ja sul pole aega mitte millegi jaoks.

Kõik see, on vägagi ohtlik. Alguses ei pruugi mitte keegi sellest aru saada, kõik tundub põnev, sa oled õnnelik, et saavutad nii palju. Sa üritad muudkui edasi areneda, liikuda edasi kiiremini oma elus, saada kõike mida tahad. Kuid siis sa põled ja põled, nagu säraküünal, kuni viimne su jõu rakk on kulunud ja sul pole enam jaksu.

Hoia end ja oma tervist, ära kiirusta, mine järkjärgult, sea endale üks siht korraga, mitte seitse tükki. Me kõik mingil määral põleme läbi, meil kõigil on oma elu küünlad, aga kõige selle ruttamisega ja kõige saavutamisega, põleb see küünal kiirelt läbi. Ja siis, pole sellest kõigest suurest ruttamisest mingit kasu. Üks samm korraga viib kaugemale, kui kaks sammu edasi, kolm sammu tagasi. Puhka vahel!


kolmapäev, 2. aprill 2014


      Inimsuhted on nii naljakad. Olenevalt siis töö või sõpruse suhtes. Siit tuleb mul üks mõte. Silme ees, on kõik inimesed kui inglid. Selja taga, aga keeratakse sulle otseselt sitaämber pähe.  Küll aga pärast aetakse üksteise kaela kõike, või põigeldakse muud moodi eemale.

      Minu lemmik põiklemis stiil on vihjata inimese välimusele, või tema ametile. Mis on tegelikult väga mage stiil. Öelda inimesele :" Vaata peeglisse!" , " Sa oled nii naiivne, loll, draamakuninganna/kuningas, ignorant , jne." Mitte midagi see aga sulle ei anna tegelikult , kui ainult mõtlemisaega, et mõelda midagi paremat välja, lihtsalt põhjusel, et sa tahad jääda peale.

      Kulla inimene, kui sa teed millegiga vea, eksid milleski, ja tead tegelikult, et sul pole õigus, siis miks on seda nii raske tunnistada ja teistele haiget teha oma põikpäisusega.  Miks on vaja sappi pritsida, kuni targem annab alla? 

      Aga mul on uskumus. " Karma is a bitch! " Karma tuleb ringiga alati tagasi, kas varem või hiljem. Kuid võlgu ta ei jää. Ma loodan sügavalt, et väga paljud inimesed õpivad kunagi, et ei tasu iga kord üle oma varju hüpata. 

teisipäev, 1. aprill 2014


Minu käest on palju kordi küsitud suhete alast nõu. Mida teha kui on tüli, kuidas ma aru saan, et mu partner petab mind, ja muud sellist. Kuid kõige rohkem on olnud teemasid, - kelle peaks valima?

Teadsin kunagi ühte naist, kes üritas mitmeid aastaid paista silma kõigi teiste kirevate ja värviliste naiste seast, et võita oma silmarõõmu südant. Mingil hetkel, ta võitis mõned protsendid ehk tema südamest, või sel mehel polnud neil hetkedel lihtsalt muid valikuid, ja nad veetsid vahepeal aega koos, kas voodis või väljaspool siis. Kuid see mees, ei viinud kunagi asja kaugemale kui sekssuhe.

Möödusid aastad, naine üritas ikka võita ta südant, kuid see ei õnnestunud. Mingil ajal see naine aga tutvus ühe mehega, kellega tal hakkas klappima väga hästi, ja mingil hetkel nad liikusid suhtesse, kõik oli ilus. Kuid põhimõtteliselt samal hetkel, kui see naine leidis mehe, kes on valmis olema tema kõrval, ja armastab teda, ilmub naise mitme aasta crush välja, ja hakkab selle naise ajusid praadima otseselt.

See naine, südames ilutulestik, ei tea enam mida mõelda, mida teha. Ja siit kohast tekib küsimus. Kui sa juba loobusid ühel hetkel kellegi südame võitmiseks, siis milleks enam mõelda selle üle? See on justkui Murphy seadus. Just siis kui sa enam saadaval pole, siis tahetakse sind kõige enam.

See on keeruline situatsioon, kui sa oled suhtes mehega, keda sa tead aasta või kaks, kuid armastanud kedagi teist peaaegu kümme aastat, kuid pole tema südant võitnud. Loogiliselt võttes, pole loodud nii, et see naine ja tema elu armastus suhtes olekski. Teine fakt on see, et see elu armastus ei hooli temast nii väga kui see naine temast nagunii, kui ta mitmeid aastaid tema südamega ainult mänginud on.

Lõpetuseks, ma tahan öelda ainult üht. Naised või mehed, kes on sellises situatsioonis olnud. Kui te jätategi kellegi maha, kellegi pärast, kes ainult teid praadinud on ja südamel tallanud, siis mis teie jaoks armastus on? Ja kui te jätategi oma kallima maha, et joosta oma elu armastuse käte vahele, siis kuidas te saate olla kindlad, et see ei ole kõigest üks mäng järjekordselt, ja see inimene on kõigest keegi, kes on harjunud saama mida tahab, ilma kõrvalmõjude tekketa. Ma tean, et südant ei saa sundida, kuid ise seda lõhkuda, on ka lausa lollus.